Elukestev õpe on hädavajalik

Elukestev õpe on laialdaselt teatud termin, kuid mõttemustrina siiski mitte nii hästi juurdunud, kui eeldab tuleviku tehnoloogia kasutamine ja paremal juhul ka selle juhtimine.

Lähema viie aasta perspektiivis võimaldab tehnoloogia kaasata tööprotsessi üha rohkem tehisintellekti. See suurendab töö efektiivsust, mida on kaua oodatud ja loodetud. Rutiinsete ja standardsete tööülesannete sooritamiseks ei vaja me juba praegu paljudel töökohtadel enam inimest, sest selle töö saab kas osaliselt või täielikult ära teha masin või tehisintellekt. Kõlab justkui lahendusena? Majandusele kindlasti, kuid see ei tee inimeste olemist automaatselt mugavamaks, sest tööelu pikenemine ja töö aina keerukamaks muutumine eeldab kogu tööelu jooksul pidevat õppimist ja enesetäiendamist. Tehisintellekt ei muuda inimesi tööjõuturul mitte kasutuks, vaid paradoksaalselt suurendab õppimise olulisust inimese, majanduse ja ühiskonna jaoks. Eelkõige selleks, et suudaksime keerukamate ülesannetega toime tulla ning saaksime hakkama tehisintellektiga suhtlemisega ja aina rohkem muutuva tehnoloogiaga.

Seega suureneb vajadus pideva täiendus- ja ümberõppe järele veelgi ja see ei piirne üksnes formaalse haridusega. Haridusasutused ei suuda ega saa juba praegu anda meile pikaks tööeluks kõiki vajalikke oskusi. Küll aga peaks haridussüsteem suutma meile anda niivõrd hea baasi ja õpioskused, et need võimaldaksid meil tehnoloogia arenedes pidevalt end ise täiendada.

Elukestvast õppest peab saama olemisviis kõigile, mitte ainult üksikutele. See ei ole tülikas lisaettevõtmine, vaid loomulik protsess tööelus osalevatele inimestele. Samuti muutub ajas õpiprotsess ise: kindlasti ei kao vajadus kutse- ja akadeemilise hariduse järele, kuid selle omandamine muutub senisest paindlikumaks. Tunduvalt peaks suurenema ka side tööturu vajaduste ja pakutava hariduse praktilisuse vahel, mis peab vaatama tulevikku ja toetama majanduselu.

Kuna inimene vastutab oma tööelus aktiivsena püsimiseks vajalike oskuste ja teadmiste eest ise, on oluline, et ta saaks senisest rohkem kaasa rääkida omandatava hariduse sisus. Teisisõnu – komplekteerida oma elukestva õppe haridusprogrammi muutunud vajaduste järgi.

Tuleviku inimene väärtustab oma vaba aega senisest rohkem. Kui vajame veel suuremat efektiivsust, siis ilmselt peamegi investeerima tehnoloogiasse, mis aitab töö kergema vaeva ja suurema efektiivsusega ära teha ja mille arvelt inimesele jääb rohkem aega iseenda tarbeks. See eeldab ühelt poolt oskust tehnoloogiat juhtida, anda talle ülesandeid ja käsklusi ning teisalt teadmist, mida roboti tehtud töö tulemustega edasi teha. Praegu suudab inimene veel tehnoloogiat juhtida, kuid see ei pruugi nii olla 10 või 25 aasta pärast.

Allikas: Inimene versus robot. Konkurents või koostöö?, Eesti Päevaleht, 2. august 2017

Loe ka: Noored peaksid keskenduma oskuste arendamisele, mitte konkreetse ameti õppimisele, Eesti Päevaleht, 13. juuli 2017

Eesti Külade XII Maapäeva manifestist loeme, et investeerimine rajatistesse peab olema tasakaalus investeeringutega inimkapitali arendamisesse. Inimeste võimete ja oskuste arendamine on kriitilise tähtsusega.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga